Pisike videokokkuvõte ;)

Läbi sai?

Täna on juba kevad ka meie kodumaal, sestap on lihtsam kirjutada kolm sõna soojast Hispaaniast, rattasõidust, puhkusest, spordinaudingust.

Järjekordsele Hawaii Expressi laagrile sai joon alla tõmmatud. Me oleme kodus tagasi ja kellel juba esimesed maanteesõidudki siin tehtud, sel mälestus laagrist muutub üha hägusemaks.

Hispaania oli võrratu treenimiseks - mäed algasid koduuksel ja kes seda tasast vajabki, sest miks muidu nii kaugele rännata?

See, mis läks hästi, seda kordame ka järgmine aasta. Aitäh!

Hispaanias või Eestis? Kevad kõikjal.

Laagri lõpuprotokoll

Hoi, liibuvdressiga suusaluuser siin. Laagri spordidirektor käskis mul sellest imagost vabanemiseks teha kiirelt ülevaate, mis Girona põldude ja mägede vahel aset leidis. Muudan siis oma kuvandi liibuvkostüümis rattaluuseriks, sest laager andis kinnituse asjaolule, et mägedekitse minust kunagi ei saa.

Töö sildi all sooritatud veinitamised Barcelonas tähendasid seda, et jõudsin Gironasse, või õigemini Serinya nimelisse külakesse siis, kui teistel juba esimene veeremine tehtud oli. Seega jäi rahulik sissejuhatus ära. Hommikul ronisin kohe kiirete ja vihaste gruppi, mis juba kümnendal kilomeetril täiesti segase tempo peale kruttis. Enne kui ma millestki aru sain, oli hooaeg avatud 96 kilomeetrise ralliga, mida ilmestas keskmine pulss numbriga 152.

Et vältida laagrist tagasiteed tuhaurnis, valisin järgmiseks päevaks rahulikumad kaaslased. Muuhulgas sai kodu lähedalt leitud väga soliidne mägi, mille otsas paistis miski klooster või asi. Õnneks õiget teeotsa selle juurde ei märganud ja lõpptulemusena sai kirja mõistlik ja südamele halastav veeremine.

Mis omakorda andis jõudu kolmandal korral taas kiirete ja vihaste sekka ronida. Plaanis 120 kilomeetrit, suunaga rannikule ehk siis erilisi tõuse sealt tulla ei saanud. Ei tulnudki. Nagu ei tulnud ka rannikut, sest kuigi mereni oli väidetavalt 200 meetrit, varjas miski kõrge hekk igasuguse vaate. Viiekümnendal kilomeetril mõtlesin, et ju kuskil poolel maal ikka peatus tehakse. Poolel maal lootsin, et äkki nüüd siis varsti tuleb peatus. Seitsmekümnendal kilomeetril julgesin küsida, et kas huvitav peatust ka tehakse. Kaheksakümnendal kilomeetril sain aru, et peatust ei tule. Ägisesin grupi lõpus ja üritasin käigu pealt banaani ja batooni järada. Ja täpselt siis, kui ma olin selle tegevusega ühele poole saanud, jäi rong seisma. Peatus! Selgus, et siiani polnud piisavalt looduskaunist kohta olnud, et kinga kasvõi korraks pedaali küljest lahti võtta.

Tõmmati nii, et ketid pooleks! Mitu päeva järjest!

Õnneks järgnes puhkepäev, mille käigus sai piinatud rendiautot (Firma Goldcar, tõesti odav, soovitan.). Nüüd on siis suurem osa Barcelona loomaaia elanikke mind ära näinud.

Siis keeras ilma ära. Sadu oli kohe ikka tugev. Ja kestis tubli 1,5 päeva. Mis andis mulle harukordse võimaluse kohalikus ujulas võtta eratund Eesti Kõige Sügavamalt Mehelt. Süvasukeldajate hirm Karol suutis mu vees ukerdamist ainuüksi 60 minutiga nii palju edasi viia, et mõte suvel triatlon läbi teha polegi väga kosmiline. Rõhk siiski sõnal „mõte“.

Norrakate ilmaportaal lubas, et järgmisel päeval kell 16 jääb sadu järgi. Kaaslaagerdajates erilist optimismi näha polnud. Aga punkt kell 16 sadu lakkas ja ma tormasin rajale. Hämmastav, millise nälja kaks rattavaba päeva tekitavad.

Vihm lõi looduse korralikult käima ning järgmisest päevast alates nautisime ikka väga suvist ilma. Ja rohelist ümbrust. Ja järjekordset 130 kilomeetrist kihutamist, mille käigus ületati nii mõnigi küngas. Üleüldse, alla 1000 tõusumeetri sai ronitud ikka väga vähestel päevadel.
Edasi nägi plaan ette 120 kilomeetrit, mis pidi olema „vist suhteliselt flätt“. Oli ta jee. Esimesest mäeahelikust lükati mind kuidagi grupi sabas üles. Meeleolu aitas parandada dr. Ailti räägitud meditsiinilis-erootilise alatooniga naljalugu. Süda ei saanud naljast aru, väga kiiresti enam ei löönud. Õnneks saabusime Begeti nimelise külakese kohvikusse. 

Kohvik. Kohe algab ralli...

Seal päästvat koolajooki imedes sai vaadatud ümbrust ja nenditud, et oleme nii orus kui olla saab. Ehk siis väljapääs oli taas ronimine! Mina keeldusin kategooriliselt lükka-tõmba rollist ja alustasin omas tempos kulgemist. Mis tähendas, et grupi esimene ots alustas võidusõitu. Nagu kuulda, siis lasti mootorid ikka täiesti peeneks. Esirinnas muidugi Vändra maffiat esindavad noorhärrad. Aga need tõusud ja pärast ka laskumised olid ägedad. Liiklus olematu, ainuke hääl oli enda ähkimine ja eemal kolavate lehmade kellade kolin. Ühtlasi võis näha ka auto pidurdusjälgi, mis lõppesid otse vastu kaljuseina. Väga karm.

Lõpuks koguti poolsurnud seltskond grupiks kokku ja veereti koju. Tulemuseks jälle 130 km ja üle 2000 tõusumeetri.

See tulemus karjus puhkepäeva järgi. Mida ma endale ka lahkelt lubasin. Sai nauditud Rosese nimelist rannalinna ja käidud kunstnikuhärra Salvador Dali majamuuseumis, mis oli küll üks rangemini turvatud paiku, kus ma eales olen viibinud.

Härra Dali aiake. Diivan neelas alla kõik, kes sinna istusid.

Puhanult ja rõõmsalt laagrisse jõudes vaatas mulle vastu rohkelt end kasti sõitnud harrastussportlasi. Kes nühkis 150 kilomeetrit, kes läks rahulikule „fläti“ ringile  ja sattus järjekordsele ajaloolisele tõusule. Selle kohta võite lähemalt lugeda ka spordidirektori enda memuaaridest.

Pole siis imestada, et järgmisel päeval oli väga vähe neid, kes Rene Mandriga ühisveeremisele tulid. Aga see oli mõnus, krooniks Lance’i testitõusu ja profikunnide rendivillade ülevaatamine. Muidu ägeda vaatega maalilisele golfiväljakule, ent trenni minnes peavad vaesekesed alustuseks kohe ikka päris jubedast seinast üles ronima.

Lance'i poolt testitud asfaldi testimine Rene Mandriga.

Paugutamistest saadud kooma andis tunnistust ka veel uuel hommikul, kui elusolevad ratturid nõudsid lühemat ja kergemat trenni. Plaaniks võtsime Rocacorba nimelise tipu vallutamise. Et suhteliselt julma tõusunurgaga 1000 meetrit tõusev mägi asus kõigest poole tunni tee kaugusel, siis alustasime tiiruga.  Ja selle tiiru käigus tekkis mõte võtta soojenduseks laagri alguses nähtud kloostriga tipp. See tähendas, et hommikune pudru alles keerles kõhus kui juba tuli ronima hakata. Võtsin aga oma tempo ja läks lahti. Tee mäkke oli vähe teistsugune – vaevalt ühe auto laiune, kõrgete puude vahel. Seega ei saanud üldse aru, kaua see kangutamine kestab. Tõusunurk kiskus kohati ikka täitsa hulluks. Kui pool tundi oli olematu kiirusega üles nühitud, siis tundus, et kohe peaks läbi saama. 15 minutit hiljem tekkis juba kerge hämmeldus, kuhu see klooster siis jääb.  Ent siis väänles rada teisele poole mäge ja seal ta ilutseski: veel väga-väga palju kõrgemal! Mis tähendas veel vähemalt veerand tundi oigeid. Üleval olles need ununesid. Kõrguseks 1111 meetrit, vaated ulmelised. Vähemalt minu jaoks oli see ettevõtmine täiesti võrreldav aastataguse Amiata otsa turnimisega. Ainult, et kuidagi ootamatu. Laskumine kestis omajagu, sest seda oli 18 kilomeetrit! Rocacorba jäeti muidugi ära, nn soojendusest piisas.

Kloostri asemel oli tipus tegelikult hoopis hotell, suletud sealjuures.

Mis ei tapa, teeb tugevaks. Järgmisel päeval suundusime 150 kilomeetrisele rännakule. See tundus eelmise hommikuga võrreldes hämmastavalt lihtne. Sisikond tahtis kehast lahkuda ainult siis, kui grupp kiirusega 45 km/h mingit ees sõitvat kohalikku püüdma asus. Söök oli otsas, jook oli otsas, 100 sõidetud ja ma lihtsalt tundisn, kuidas silme eest uduseks kisub. Õnneks otsustas kinni püütud härra segasest seltskonnast peagi lahkuda, mis tähendas kohvipausi.

Ja oligi käes viimane päev, mida tervitasid söestunud jalad. Õige aeg testida Zippi jookse! Kogu gäng ründas lõpuks siis kuulsat Rocacorbat. Mäe jalamil avastasin, et tagumine testijooks käib vastu pidureid, mis niigi olid lahtises asendis. Viimase päeva puhul ei viitsinud ma kaasa võtta ka kuuskanti. Kes on loll, see peab olema tugev. Tõusunurk kiskus kohe päris jäledaks ja siis selgus veel üks tõsiasi – Zippil oli all kassett suurusega 21! Põhimõtteliselt ei olnud ma sel päeval rattatrennis vaid jõusaalis. Alles 700 meetrit enne tõusu lõppu vabastas alla tuhisenud tehnikadirektor pidurid ja üles ma ikkagi jõudsin. Pärast lauskmaal piinasin Zippe kättemaksuks. Ja see tekitas laagri lõpuks vajaliku lennuki tunde.

Klassika - isegi seistes otsivad tuulevarju

Kokku minul siis 10 päeva ratast, 960 km.  Pluss ca 40 km hommikusi kohvijookse. Ja ujumistund. Vägev!

Kodumaa tervitas meid muidugi eriti jäleda ilmaga, aga ehk saab selle asja nüüd kontrolli alla. Positiivne on seegi, et paar sooritatud sörgi jooksul on kohvijooksu mõju südamelöögi sagedusele ilmselgelt märgata. Veelgi positiivsem on aga saabunud teade, et kuu lõpus väljub tehasest hõbedane Röövel. Aga ma siis teile näitan...

Vitamiinidest, mineraalidest ja toidulisanditest!

Proovin ülevaatlikult ja lihtsalt selgitada, mida, kuidas ja millal toidulisandeid tarbida...

Basic teadmine on, et enne igat treeningut tuleb korralikult toituda, et esimene nälja tunne tuleks alles peale 90 min kulumist. Seejärel tuleb hakata juurde tarbima süsivesikuid, peamiselt energia saamiseks - banaan, müslikad, geelid jne. Vedeliku tasakaalu hoidmine on sama oluline, sest kaotatud vedelik tuleb hiljem mitmekordselt tagasi juua. Koos vedelikuga võiks kaasas käia ka mineraalid, mis on paljude spordijookide sees juba olemas. Pärast trenni oleks hea võtta koheselt valgu-sheik, käia pesemas ja siis kiire taastumise eesmärgil uuesti toituda. Osade tarkade meeste arvates on peale trenni toitumine kõige olulise osa treeningust.

Nüüd olenemata Sinu ideaali lähedasest toitumisest ja päevaplaanist võivad Sinu organismis tekkida siiski puudujäägid. Pealegi pole Sinu puhul tegemist tavalise inimesega, sest tavaline inimene ei sõida päevas rattaga üle 100 km :)

Kõige lihtsam on oma tavatoidule juurde võtta üks tavaline kompleks vitamiin. On see siis Dynamisan, Centrum, Gerimax (sinine) jne. Tooteid ja pakendeid on väga erinevaid, sisu tavaliselt sama. Igaks juhuks võiks vaadata pakilt mitu % see päeva normist katab (%RDA). Jällegi pole Sa tavainimene, seega Sind rahuldab vaid need tooted, kus on 100% ja rohkem. Viimast võiks siis manustada nagu pakend ette näeb, tavaliselt 1 tab/ päevas, soovitavalt koos söögiga, hommikul või lõunal.

Edasine jutt on juba natukene spetsiifilisem ja oleneb juba suuresti Sinu treeningkoormustest!
Kuna me ei tea, mis ilm meid seal ees ootab, siis olulisemaks muutub D vitamiin. Viimast saame kõige enam päiksest, mida me viimati nägime septembri kuus. D vitamiin mängib olulist rolli näiteks lihaskontraktsiooni juures. Seega põhimõtteliselt võib D vitamiini juba homsest võtma hakata. D vitamiini võib alati hommikuti lisaks võtta, kui esineb kaebuseid väsimusele, unisusele, halvale unele, keskendumisele jne...

Suurtel koormustel on oluline ka vere hemaglobiini tase, ehk siis kui palju suudab Sinu veri hapniku edasi kanda. Selles mehhanismis mängib suurt rolli raud (Fe). Rauda võiks lisaks võtta hommikul, enne sööki ja soovitavalt koos C vitamiiniga, erinevad mahlad või tabletina. Olen ise kasutanud Tot´hema (vedelikuna) ja Retafer´i (tabletina).

Maailmameistriks tulemisel on vitamiinide osatähtsus väga oluline :)

Selliste juttide joonistamiseks jällegi ei ole vitamiinidest abi.

C-vitamiin hoiab jahedamatel ilmadel külmetamise ohu minimaalse. Viimast võib võtta rohkem kui pakil kirjas, näiteks iga hommik ja lõuna üks tablet. Nagu eespool juba mainitud sai, siis töötab hästi koos rauaga.

Õhtuseks taastumiseks sobivad kõige enam B grupi vitamiinid. Sinna juurde sobivad ideaalselt ka mineraalid (Ca, Mg, K, Zn jne). Nagu C vitamiini juureski võib viimaseid kasutada raskematel päevadel rohkem kui näiteks juhend ette näeb. Preparaadid nagu MgB6, CaMg jne...

Võib olla nüüd mõnele jääb mulje, et ainult tablette peakski neelama. See nüüd päris õige ka pole. Tervisliku ja mitmekesise toitumisega on võimalik suuremas mahus täiesti hakkama saada, v.a. D vitamiin talvisel ajal. Kuid treeninglaagrites, kus keha ja vaim pannakse pidevalt proovile, poleks paha tavatoidule lisa tarbida.

Ideaalset toidulisandite plaani ei ole olemas. Kirjutan siia lühidalt, mida mina kaasa võtan -

Hetkel soovitan ma kõige enam Fitshop´st saadaval kahte toodet: Vita-Min multiple Sport (vitamiinide ja mineraalide kompleks, 30 tab vitamiine, 30 tab mineraale). CHELA-MZB Sport Formule (mineraalide kompleks, 60 tab). Vitamiinid siis hommiul ja mineraalid õhtul enne magama minekut. Sinna juurde võtan kaasa purgi C vitamiini, purgi D vitamiini ja ühe raua preparaadi.

Vitamiinid, mineraalid ja muud toidulisandid ei anna Sulle treeninguteks jõudu juurde aga oluliselt lühendavad Su taastumist ja parandavad enesetunnet!

Rattakasti panen ma!

Tarmo Härg Kopli, meie laagri tehnikadirektor, mehaanikute divisioni juht jne, heal lapsel mitu nime :) pani kokku pisikese nimekirja, mis sisaldab kogu rattakasti minevat vajalikku tavaari.

1. Varustus

• RATAS
• Kiiver
• Sõiduprillid
• Pulsikell ja vöö
• 2 alussärki
• 2 paari lühikesi sõidupükse
• 2 lühikest sõidusärki
• Varrukad
• Põlved/sääred
• Tuuletõkkega vest
• Vihmakile
• Sõidukingad
• Kingakatted tavalised (lycra või sokid) + vihmakindlad (või tuuletõkkega)
• Suvine kiivrialune sõidumüts (soovitav ka tuuletõkkega müts)
• Sõidukindad + pikad kindad (soovitav tuuletõkkega)
• 5+ paari sõidusokke

2. Söök/jook

• 3 joogipudelt (2 suurt)
• Powerbar* joogipulber min 2 täitepakki (22 liitrit valmisjooki)
• Powerbar energiabatoonid (Naturals või Performance) 30tk (min 2 per trenn)
• Powerbar taastusbatoon (Proteiin) 10tk
• Powerbar energiageelid 5-10tk (hädaabi pakett :)
• Powerbar taastusjook 1 purk
• vitamiinid (Ailt täpsustab siin ;)

3. Ratta juurde

• Tagavara sisekummid 3-4 tk
• Pump rattaraamile (võivad olla ka balloonid, pange kindlasti rattakasti)
• Ketiõli
• Ratta puhastusvahendid
• Kummieeblid
• Kuuskandi komplekt

4. Muu varustus

• Taastav/toniseeriv jalakreem
• Soojendusmääre jalgadele
• Päikesekreem min 8 SPF

Ise võtab Tarmo lisaks kogu tiimile kasutamiseks:

• 2 suurt pumpa
• kuuskandid
• kummi eeblid
• kodaravõti
• pedaalivõti 15mm
• ketivõti

* - teoorias võib PowerBari ka mõne muu spordisöögiga asendada, teoorias :)

Austraalia profitiim GreenEDGE ka Gironas ;)

UCI World Touri meeskond GreenEDGE Cycling Team laagerdab ka Gironas. Lepime kokku, et team, kelle hooaeg on ikka suhteliselt hästi alanud, teab kus on mõnus veeremas käia :) Simon Gerrans (peaaegu meie mees, pedaalinud Ag2r-s koos Püta, Mandriga, Credit Agricoles Jassiga ning lisaks amatöörina ka Tarmo Raudsepaga) tuli Austraalia meistriks grupisõidus ning võitis ka aasta esimese suurtuuri, Austraalia Down Underi. Tsekkige Girona trennivideot:

Nänn testimiseks

Kõige tähtsamad asjad elus ei ole asjad! Aga läbi asjade saame ikka mõned oma naudingud veelgi nauditavamaks muuta ;) Tarmo on vaikselt juba testinänni kokku ajamas ;)

Campament de primavera

Kevadlaagri sabotaaž Tehvandil

Ma pole suuremat sorti suusatamise fanaatik. Aga no mis siin talvel ikka teha. Kui kõige uhkematel jooksuüritustel litsun ennast ikka esituhandesse ära, siis Tartu Maratoniga on asjad sportlikus mõttes nadid. Eelmisel korral sõitsin pool tundi kiiremini kui üle-eelmisel, vahe võitjaga ka vähenes mingi 10 minutit.  Aga - koht ikka endine ehk 2000+. No ja nii juba kolmas aasta.

Sellest hoolimata näitasid kõik käed minu suunas, kui Jaak Mae küsis, kas selles ettevõttes ka keegi suusatab. See juhtus kunagi varasügisel, kui härra MK-etapi peakorraldaja käis meie lugupeetud  meediafirmas sponsorlusläbirääkimistel. Selgus, et Otepääl on muuhulgas plaanis miski „naljavõistlus“, Jan Uuspõld ja paar klouni veel, rahvast juurde vaja. Huumori vastu pole mul midagi. Ja talv tundus olevat nii jaburalt kaugel, et ma ei osanud õigel hetkel pead raputada.

Novembris-detsembris ei valmistanud lubadus „nalja“ teha ka veel mingit rahutust. Maa püsis mustana, väga hea. Hakkas juba tekkima miski jooksuvorm.

Jaanuaris lumi saabus. Üleminek jooksult suusale oli õnneks suht valutu, paari korraga sai pulsi normi ja rahulik põhjaladumine jätkus, saatjaks mõtted kohe-kohe kohale jõudvast kevadest, Gironast... Uudis, et MK-etapp toimub ja sellega koos ka „huumorietapp“, ei löönud samuti verest välja. No mis seal siis ikka nii jubedat olla saab.

Ja siis. Mõned päevad enne võistlust saabus Otepäält teade, et seoses väga heade lumeoludega lisatakse rajale ka Tehvandi tõus. Nüüd hakkas halb. See siis ongi „naljavõistlus“? Appi! Piilusin protokolli. Naljast asi kaugel, mingid sportlased ju kõik! Hakkas veel halvem.

Reede hommikul suusad alla ja Tartu Maratoni rajale. Lund kohutavas koguses, aina sadas juurde. Hobustemäele (mis on tegelikult ju suvaline küngas) proovisin kühveldada täisgaasiga. Üles jõudes tahtis pilt tasku minna. Halb, halb, halb. Mure oli juba nii suur, et olin sunnitud külastama ööklubi. Täitsa aitas. Kuni järgmise hommikuni.

Laupäeva õhtul peale sprindivõistlusi lubati prooviringiks rajale. Tehvandi tõusuks oli vähemalt moraalne valmisolek olemas. Ent selleks, et kolmes kohas ootavad ees laskumised, kus rada praktiliselt su nina ees ära kaob ja sa langed mööda renni kuristikku, ma valmis polnud. Enesetunne muutus aina halvemaks. Külastasin taas ööklubi. Seekord ei aidanud.

Tulge appi keegi!!!

Niisiis seisin pühapäeval keset Tehvandi suusastaadionit ja ootasin värisedes starti. 5 kilomeetrit, 200 tõusumeetrit, sh 60 meetrine tõus Tehvandile. Pluss killer-laskumised. Ainukene asi, mis natukenegi hiilgas, oli Priit Salumäelt laenatud kiirsõiduvorm.

Tahaks siinkohal tänada kõiki toredaid tuttavaid, kes raja ääres karjusid julgustavad lauseid:  „eile ööklubis olid küll kõva mees!“, „loll, mis sa pidurdad!“, „magad või!?“. Kõigile nendele slõuganitele vaatamata suutsin esimest korda ninali käia juba esimesel kilomeetril, kui laskumisel suusajälge püüdsin hüpata. Tulemuseks igasugune hoo raugemine ja vähemalt 100 meetrit ülearust tööd.

Teist korda püherdasin maas järgmisel kilomeetril laskudes. Kiirus oli pöörane, laskumise lõpus kurv, jälg lõppes, puud lähenesid ja nii ma pikali olingi. Tõustes nägin silmanurgast, kuidas Hannes Hermaküla elegantselt hüpates selle kurvi läbis. Blaah.

Täpselt samas kohas suutis telekunn Raivo Rimm oma kepi puruks kukkuda. Tehvandile ronides hakkas tema selg vaikselt lähemale tulema. Paraku see ei lohutanud, sest see tõus on ikka tõeliselt jäle. Veel jäledam on fakt, et kohe kui oled üleval, järgneb laskumine, mis sind sama sügavale auku kukutab. Ja siis tuleb jälle ronima hakata.

Minut varem startinud Rimmi selg lähenes. Seisund oli samas suht koomaeelne, ei mingit rõõmu. Viimane laskumine Hobuserauast (kes krt need nimed pani?) alla on mõnus, pikk, sirge ja eelmistega võrreldes olematu kaldega.  Ja just siis, kui kõik paistis olevat praktiliselt hästi, astus mu ette Poola naistekoondis , kes hakkas seal jäljes libisemistesti tegema. Kokkupõrke vältimiseks kargasin rajalt välja, mille tulemusena kordus esimese kilomeetri stsenaarium - sisuliselt jäin keset laskumist seisma, sest klassikarenni kõrval ei libisenud üldse. Nukralt vaatasin, kuidas Rimm eest kadus ja komberdasin kuidagi staadionile. Palju õnne. Tagantpoolt kolmas koht.

Ise oled loll, et sinna ronisid

Üheltpoolt ei tahaks sellist üritust enam mitte kunagi läbi teha. Sest see rada on lihtsalt nii ropp. Teisest küljest tahtnuks seda üritust kohe korrata, sest vähemalt 3 minutit pigistaks küll paremaks...
Õnneks on tänaseks olukord normaliseerunud. Diiselmootori vaikne arendustöö jätkub. Kevad paistab. Laager läheneb. Ja Tartu Maraton tundub läbielatu kõrval tõesti puhas rõõm.

Taaramachine räägib hulludest fännidest ;)

Uurime Reinu käest, et mida ta tegelikult arvab pealtvaatajatest ja pealtvaatamisest :)

Rein, oled ka varem Kataloonia velotuuril osalenud. Meenuta palun veidike.

Kataloonia tuur. Läksin sõitma hea tundega sest Paris-Nicel olin elu velotuuri teinud. 2010 aasta ja koht oli 7. Aga Kataloonias oli vorm veel parem, pole vist elus nii purakas olnud. Kahel etapil teine (üks neist lausa 50mehe sprint) ning elu parim tulemus selliselt maailmakarika tasemega tuurilt 3... see aasta tuleb kaugemale minna! TULGE APPI!

Mis sinu nägemuses Vuelta ja Kataloonia velotuuride põhilised erinevused?

Vuelta kestab 3 nädalat, Tour de Catalunya aga 1 nädal, tegu on mini-vueltaga.

Kui juba Vueltast rääkida, siis Eurospordi vahendusel saime kaasa elada sinu Suurele Kustumisele :) Kui hästi sul see meeles on ja kuidas hindad seda nüüd distantsilt vaadates?

Ma arvan, et pean aru andma 2009 aasta vuelta 9etapist? See oli esimene suurtuuri kogemus, kindlasti kõige helgemad mälestused sellelt Vueltalt silmas pidades nelja suurtuuri, mis kunagi läbind olen, võib-olla seepärast helgemad kuna esimene SUUR tuur oli ning kõik tundus nii tore ja vägev ja lisaks polnud mul seal mingeid kohustusi meeskonna poolt seega sain sõita nii kuidas tuju oli. Olen mõelnud selle päeva peale, esiteks oli kaart vale 3km tõusu esimesed 2km 10%-23% ning viimane kilt 3% mõtlesin, et punnitan kaks km nagu hull ja viimasel km siledamal osal vahe sees ja sõudan võidu pooole, läks aga teisiti....viimane km oli samuti 20% :D surin kingad jalas! lisaks olid mul ülekanded 39/27 selgelt liiga väiksed! Arvan, et kangutasin 40pööret minutis, ideaalne oleks olnud sellisel tõusul 60-75, oleks pidanud, ette kolm hammakat panema! Kui kunagi peaksin, veel samat tõusu sõitma siis teen kahtlemata niimoodi... kui tagant tulevad mind kätte said, siis jäin kohe seisma, teistel ma sabast kinni ei oleks suutnud haarata ja 3-4koht ei oleks mind rahuldanud!

Suurte velotuuride mägistel etappidel on pealtvaatajad kohati täiesti hullumas. Tekib küsimus, et kuidas rattur julgeb sellisest rahvamassist hooga läbi sõita?

Kui tõusu peal võidu sõita siis annad nii, et silmist lööb tuld välja, kahtlemata 100% võimetest, aga kui tuleb väike pudelikael, kus on näiteks Baskimaa fännid, kes ikka täiesti kreisid! Siis tuleb gaasihooba natuke maha lasta ja sõita 90% maksist, et vajadusel reageerimisvõimalus oleks, põhimõtteliselt sellega midagi ei kaota kuna pärast on natuke lisajõudu, et kaotatud vahe tagasi teha. Rääkides fännidest, siis tuuril oli vast kõige naljakam vaatepilt see aasta, imen alpe d´huezi, jumala koomas omadega, pea lenksu all ja ila ripub lõua küljes jne... tõstad korra pea üles ja ees on mingi tüüp palja ülakehaga ning lühikeste pükstega ja pükste vahelt väljas latt suitsuvorsti, mis aga meenutas.... :) Alguses arvasin, et mehel on meetrine... ja mõtlesin, et kurat kui sellised hallukad juba on siis pole mõtet küll enam edasi sõita :D

Ega muidu raja ääres toimuvat väga ei näe, aga sini-must-valged jäävad silma ja kuidagi vilksamisi ikka näeb ka tuttavad ära, näiteks sprindifinišis tuuril, kus on miljon inimest lõpukoridoris, tuhisesime 50-60km/h neist mööda ning kuidagi jäi tuttava nägu silme ette, 100m enne finišit...

Mõnel sõitjal aga olen turjast kinni ka võtnud (sõitjal) nimesid nimetamata viskas üks mees täis joogiudeli lapse vankrisse (2010 tuur) ning 2011 tuuril viskas üks oinas pudeli pealtvaatajale otse näkku nad ei teind seda meelega, aga meiesugused mehed võiks osata pudelit ära visata. Idioodid! Aga noh, mõlemad mehed on ka patused olnud ja keeldu kandnud, arvan, et sellised ei olegi normaalsed.

Meenub, mida pealtvaatajad sulle ergutuseks hüüavad? 

Prantslaed kisavad "taaramachine" :D Alpe d´huezi peal jooksis põhikooliaegne klassikaaslane kõrval ja karjus PU*SI VADER, PUT*I, PANE, P*TSIIIIIII! :D

Kas palava ilmaga raja ääres vett loopivatest fännidest on abi? Juua pakutavat vist ei tohi?

Oleneb kes juua pakub. Kui te mulle Kataloonias vett annate, siis ma võtaks, aga igalt tsurkalt ei julgeks küll võtta. Joota tohib ja meie tohime ka võtta! Andke alati, aga jätke pudeli kork kinni, siis võtavad ka teised. Kõige parem on coca-cola, see on hea ja kinnine purk, arvan, et grupetost paljud rabaks.

Kuidas suhtud nn tõukajatesse?

Alati tõugake :D Mina pean välja näitama, et see pole hea, kuigi tegelikult aitab ja alati lükatakse ka teisi. Ei pea kartma, et mingeid reegleid rikud ja kui tahate proffidega tõelist kontakti saavutada, siis ärge põdege kui grupetto tuleb, valige tüüp ja lükake.... kõigil on super hea meel!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! ja siis küsige pudel või kindad vms... :)

Erki Noolel oli oma fännclub. Kui Rein Taaramäel oleks ka oma isiklik mitmesajapealine toetajaskond, siis...?

Kui mul oleks eestlaste fanclub, siis ma ei taha teada mis hooaja lõpupeol saab! :D Aga ei lahe oleks küll.

Tänud, märtsis Kataloonias näeme ;)

Panna on vaja!